7. juuni 2011

KARKSI - NUIAS

Kui jõudsime Karksi - Nuia, siis õpetaja Anneli Arraste juhendatavad rahvatantsurühmad juba tantsisid linna keskväljakul. Esinesid kõik koolis tegutsevad rühmad. Tantsijaid oli nii palju, et väikesele lavale polekski nad ära mahtunud.  Meie esinemine toimus uhkes kohalikus kultuurikeskuses koos poistekoori kontserdiga.






Kui tantsud tantsitud ja laulud lauldud, viisime kotid ööbimiskohta ja läksime vaatama Karksi ordulossivaremeid. Karksi - Nuial on oma kirjanik August Kitzberg, kes ümbruskonna ilusa looduse kirjandusse talletanud. Esimest korda siia sattunu võib tunda, et just temale on kirjamees kirjutanud: "Tule oh rändaja Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse ... !" Nägime kõike seda ja lisaks veel ilusaid järvi.
(Kitzberg elas 1894-1907 Lätis, nendest üheksa aastat Riias)





Oli ruumi joosta, sai kiikuda ja ronida. Karksi kiriku viltune torn ei ole kahjuks pildile ära mahtunud, kuid kõigi rõõmus meel suvest ja saabunud vaheajast on olemas.

Teise päeva veetsime Viljandis. Lossimägedes jalutatud ja Kaevumäel spontaanne esinemine tantsu ja lauluga enda rõõmuks tehtud, juhuslikelt kuulajatelt ka aplaus teenitud, kiirustasime Pärimusmuusika Aita kontserdile "Sinasõprus pärimusmuusika ja -pillidega". Kõige vanimat pilli - häält - kuulsime Sofia Joonsi ja Cätlin Jaago lauldud regilaulu näitel. Järgnes pillide tutvustus: hiiu kannel, parmupill, torupill, vilepill, viiul, lõõtspill. Esinejate vahetu suhtlus ja laste kaasaelamine vanadele, kuid samas nii tuttavatele ja omastele rütmidele ei tekitanud keeleprobleeme. Tore oli kuulda, et 3.-4. klassi õpilased teavad rahvapillide nimesid eesti keeles.
Lossimägedest olime juba Viljandi järve imetlenud, Vanast Veetornist saime veelkord kaunist vaadet nautida. Lühike kunstiajalootund õpetaja Ivikalt Johann Köleri ausamba juures, jälle midagi ühist Eestiga: Cēsise Jaani kiriku altarimaali on maalinud Viljandimaal sündinud esimene eestlasest maalikunstnik Johann Köler.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar