EESTI VABARIIK - 94

Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva tervitused läksid seekord laevaga Eesti poole teele. Õpetaja Aiva kokkuseatud kava järgi meisterdas iga klass laeva või purjeka ja pidulikul kogunemisel kõlasid tervitused nii eesti kui läti keeles.

 

24. VEEBRUAR

TÕNU SEERO kirjutatud muistendi  "EESTIMAA SÜND" tõlkis läti keelde Annika Valma (9. klass), lätikeelset teksti redigeeris läti keele õpetaja Silva Čakle.          

Siis, kui Eestimaad veel polnud, ujus ükskord kilpkonn meres. Temast lendas üle kurg. „Sa ei oska lennata, va kilpkonn! Ma olen sinust parem!“ hakkas kurg kiitlema.

„Ei mina olen parem, vastas kilpkonn. „Ma oskan sinust paremini sukelduda.“

„Ei mina!“vehkles kurg tiibadega.

„Ei, mina!“ podises kilpkonn vastu.

Nii vaidlesid kurg ja kilpkonn seitse aastat. Vanajumal vaatas nende vaidlust pealt ja lootis, et nad ükskord ometi järele jätavad. Kuid kurg ja kilpkonn olid kangust täis ega jätnud. Lõpuks vanajumal vihastas ja saatis vaidlejate poole suure kivimüraka lendu. Ta tahtis kurge ja kilpkonna vaid ehmatada. Ent kivi oli ilmatu suur ja kui see vette plartsatas, ehmatasid kurg ja kilpkonn nii, et heitsid hinge. Nendest said SAARE- ja HIIUMAA.

Kivist aga sai Eestimaa mandriosa. Vanajumalal tuli oma teo pärast suur kurbusepisar silma. See oli nii kibe, et kui kivile kukkus, uuristas ta sinna kohe veesilma – VÕRTSJÄRVE.

Kui Eestimaa kivisele pinnale esimesed inimesed asusid, hakkasid nad kividega võideldes põldu harima. Vanajumalale tuli neid töökaid inimesi vaadates jälle oma tegu meelde. Ta avas ühel päeval taevaluugid ja laskis PEIPSI järvel maa peale tulla. Et inimestel pärast tööd vähemalt juua oleks. Eks ta tundis natuke piinlikkust selle maa asukate ees – paljudele teistele rahvastele oli ta ju paremad maad andnud.

Tad, kad Igaunijas vēl nebija, viens bruņurupucis peldēja jūrā. Virs viņa lidoja stārķis. „Tu nemāki lidot, bruņurupuci! Es esmu par tevi labāks!“ stārķis sāka lielīties.

„Nē, es esmu labāks,“ atbildēja bruņurupucis. „Es par tevi labāk māku nirt.“

„Nē, es!“ stārķis vicinājās ar spārniem.

„Nē, es!“ nomurmināja bruņurupucis.

Tā arī sārķis ar bruņurupuci strīdējās septiņus gadus. Dieviņš vēroja viņu strīdu un cerēja, ka reiz viņi salabs. Taču stārķis un bruņurupucis bija stūrgalvības pilni. Beidzot Dievs sadusmojās un aizsūtīja viņiem lielu akmens gabalu. Viņš gribēja stārķi un bruņurupuci tikai iebiedēt. Tomēr akmens bija tik liels, ka, iekrītot ūdenī, bruņurupucis ar stārķi nobijās tik ļoti, ka izlaida garu. No viņiem radās Sārmā un Hīumā. No akmens izveidojās Igaunijas sauszeme. Dievam nobira asara savas rīcības dēļ. Tā bija tik kodīga, ka, nokrītot uz akmens, veidojās ezers VÕRTSJÄRV.

Kad uz Igaunijas akmeņainā pamata sāka apmesties cilvēki, tad viņi, cīnoties ar akmeņiem, sāka apstrādāt laukus. Skatoties uz čaklajiem cilvēkiem, dievam atkal prātā nāca viņa rīcība. Vienu dienu viņš atvēra debesu jumu un ļāva Peipusa ezeram nolaisties uz zeme, lai cilvēkiem pēc darba būtu ko dzert. Dievs jūtās vainīgs igauņu priekšā, jo daudzām citām tautām viņš bija devis labāku zemi.

PILTE KOOLIST VEEBRUARIKUUS

HANSENIST TAMMSAARENI

IX Hansenist Tammsaareni võistulugemine Albu Põhikoolis algas südamliku ja sooja Mari Pokineni  lauluga "No näed siis, meil sajabki lund", mida laulis Albu koolitüdruk Maria Kraav. Meeleolu oli soe ja sõbralik nagu see värviküllane rahvariide kangatükk.
Väärib imetlust laste soov ja õpetajate tahe koguneda ikka ja jälle külmal jaanuaripäeval kirjaniku sünnikohta, et lugeda ning kuulata teisi lugemas Tammsaare kirjutatud tekste.

Meie sõit Tallinna kaudu Albusse algas 26. jaanuaril. Mõned fotomeenutused Tallinnast:

Tallinnas kohtusime tantsuõpetaja Angela Arrastega, kes korraldas meile toreda linnaekskursiooni ja muutis külma õhtupooliku meeldejäävaks.

Oma ööbimiskohast Rahvusraamatukogu Külalistemajast (Kohtu tn 3) alla tulles oli meie esimene peatus Pika ja Lühikese jala ristumiskohas olevas kunstikaupluses ja kohvikus Bogapott. Tore, et kunstnik Georg Bogatkin ise meie järgnevat pilti ilmestab.

Toompealt läbi Nõelasilma  värava alla jõudnud, ootas meid ees Tallinna talvine panoraam, mille nägemiseks tõusime hotelli Radisson Blu vaateplatvormile.  

Konkursipäeva hommik algas päris krõbedate külmakraadidega. Tallinnast Albusse jõudsime Eesti instituudi eesti keele ja kultuuri välisõppe koordineerija Raina Reiljani autoga väga õigeks ajaks. Hea oli, et ei pidanud kaua närveerima, ja vedas ka loosiga, Karl Oskar luges oma rühmas kuuendana ja Elma üheksandana. Siin juba pilt pärast lugemist, kuid tulemusi veel ei tea.

Järgmisel pildil on näha pinge langust:

Oskar sai oma vanuseklassis II koha, Elma lugemist hindas žürii eripreemiaga. Autasud käes, tuleb põhjalikult uurida, mis seal täpselt kirjas on.

Ärasõidupäev Tallinnast on veel külmem, kuid tuju on hea.

Olite tublid, Elma ja Oskar!

Ees ootab kodutee.

KÜÜNLALAUL

Kui talvepime tahab tüüdata,

siis paras aeg on küünlad süüdata.

Neid ikka süüdatud on kuusepuule,

kus helgib kard ja kumab klaasist kuule.

Ja olgu iga küünlaleek kui väike,

ta hüüab siiski valjult: Päike! Päike!

Ellen Niit

JÕULULAAT

Esmaspäeva hommikul toimus koolis jõululaat. Oli müüjaid, oli ostjaid. Võis leida maiustusi, aga ka enda tehtud kuuseehteid, kaarte, isegi kõrvarõngaid ja kaelakeesid. 

JÄNESE KAPSAS

4. KLASSI MULTIFILMID

MEIL KÄISID KÜLALISED

5. ja 6. detsembril käisid külas eesti keele ja kirjanduse õpikute koostaja Kaider Vardja ja Eesti Joonisfilmi kunstnik Valter Uusberg. Kaider Vardja tutvustas õpetajatele uuemat eestikeelset lastekirjandust ja luges koos õpilastega oma raamatut "Vana Maja lugu". Kunstnik Asta Venderi elurõõmsad helgevärvilised illustratsioonid aitasid lastel mõista raamatu filosoofilist allteksti.

Valter Uusbergi juhendamisel said 4. klassi õpilased valmis kaks multifilmi.

Rõõmsat elevust toob alati kaasa Juris Žigursi külaskäik kooli. Novembrikuu keskpaigas tõi ta meile muusikalist külakosti. Rahvamuusik Juhan Uppin näitas ja mängis erinevaid rahvapille. Huvilisi ja kaasamängijaid jätkus. Tore, et üritus jätkub jaanuarikuus.