Mõned pildid Eesti stendi pealt ...

Eelmisel nädalal oli meie kool väga värviline!

Esmaspäev oli punane, teisipäev roheline, kolmapäev sinine, neljapäev lilla ...

 ...ja reede pidulikult valge tähistamaks õpetajate päeva. Õpetajad sõid esimese tunni ajal kõhu korralikult täis ja viimase tunni ajal sai nende osaks tund karmide ja hüsteeriliste üheksandikest õpetajate käe all. 

Kollast päeva meil küll ei olnud, aga selle eest on terve Riia sügiseselt kollane.

Ühel ilusal päikselisel päeval septembri keskpaigas mahutati kõik kooli õpilased bussidesse ja sõideti täpselt 101 km kaugusele Riiast Likdendarzi, saatuse aeda, mis on Läti vabariigi 100-ndaks sünnipäevaks valmiv kompleks mälestamaks Läti minevikku, olevikku ja tulevikku, mis siis muutuvad üheks tervikuks just Likendarzis. Praegu ehitustööd käivad ning 2018. aastaks plaanitakse suurejoonelist avamispidu. 

Aia toetuseks võib igaüks sinna istutada puu, mida tegid ka meie kooli õpilased.

Tere ja Sveiki! Kõik on uus septembrikuus ja nii on uus ka Riia Eesti kooli eesti keele õpetaja! Augusti lõpus andis Anne oma valitsejakepi üle Katrele, kes nüüd juba peaaegu ühe kuu on tarkust taga nõudnud tublidelt Riia Eesti kooli õpilastelt. Katre olen mina ja proovin kõiki huvilisi kursis hoida kooli tegemiste, rõõmude ja muredega!

Tutvustades end lastele, tegin ma nendega koos oma nimest ristsõna. Keskele lahenduseks kirjutasin oma nime ning seejärel lisasin iga oma nime tähe juurde ülevalt alla ühe endaga seonduva sõna. K juurde tuli kass, minu lemmikloom, A oli klaver, minu lemmikpill, T oli ilmselt Tartu, linn kus möödusid minu üliõpilasaastad, R võis olla kartulipuder, minu lemmiktoit, ning E-ga ristus keeled, minu hobi ning eriala.

Lemmikloomad ja -toidud on küll väga olulised, aga räägiksin endast siiski veidi täpsemalt! Olen sündinud ja üles kasvanud Türi lähedal Taikses. Kui olin juba piisavalt suur, kolisin Tartusse ja otsustasin õppida keeleteadust. Keeled on mulle alati meeldinud ja etteütlused läksid koolis hästi, seega olin oma eriala Tartu Ülikoolis leidnud. Keeli aga on alati parem õppida kohalikus keelekeskonnas, nii viis tee mindki kodust eemale. Ühe aasta elasin ja õppisin Ungaris Miskolcis, hiljem veel ühe semestri Soomes Tamperes. Tagasi tulles hakkasin aga usinasti õpetama, integratsioonikeskuses Tallinnas ootas mind grupp keelehuvilisi välismaalasi ning samuti leidsin rakendust vabatahtlikuna, õpetades eesti keelt ja kutuuri rootsi ja leedu noortele. Pärast aastat Tallinnas kolisin aga Istanbuli Türgis, kus samamoodi asusin tööle vabatahtlikuna, õpetades inglise keelt Iraagi lastele. Ühe aasta veetsin seal, õppisin türgi keelt ja sain hea sissejuhatuse kooliellu. Praegu siis olen ja elan Riias ja lähen iga päev bussiga number 40 Riia Eesti kooli tunde andma! Minu õpilasteks on täpselt 66 toredat ja tublit tüdrukut ja poissi ja minu kolleegideks lõbusad läti või eesti õpetajad, kelle keskel tuleb mul kindlasti üks igati huvitav, õppimisrohke, lõbus ja teguderohke aasta!

Head kooliaasta jätku!

31.MAI

ALGASID PÕHIKOOLI LÕPUEKSAMID

12 üheksanda klassi õpilast kirjutavad praegu läti keele eksamitööd. Kirjalik töö kestab kolm ja pool tundi, siis on väike paus ja järgneb suuline osa. Ees seisab veel 29. mail inglise keele eksam, 5. juunil matemaatika ja 7. juunil ajalugu. Lätis on põhikooli lõpueksamid riiklikult ette määratud. Valikuvõimalust ei ole. Riiklikud tasemetööd toimusid 3. ja 6. klassis emakeeles ja matemaatikas. Iga klass on sooritanud tasemetöö ka eesti keeles, näidanud oma oskust kuulamises, lugemises, kirjutamises ja rääkimises.

18. mail soovis kogu koolipere 9. klassile edu eksamitel.

Viimase koolikella ürituse organiseeris tavakohaselt 8. klass. Spordiväljakul olid kaunistatud toolid, kuhu 1. klassi õpilased kell 12.00 pidulikult riietatud üheksandikud istuma tõid. 8. klass oli ettevalmistusi väga tõsiselt võtnud. Ette olid valmistatud esinemised ja erinevad ülesanded 9. klassile. 9. klass võis end uhkelt ja kindlalt tunda, kui olid joonud "tarkuse jooki" ja pärjad pähe saanud. Elma (8. klassist) luges oma tehtud luuletuse, milleks sai inspiratsiooni eelmisel tunnil kuuldud Eesti eurolaulust ja Inese laulust "Must ja valge":

KUULA: Vastuseid keegi ei ütle ette,
kõike tuleb ise proovida.
VAATA: Kõik ei ole nii, et on must ja valge,
alati ei tea, mis teeb sulle halba, mis teeb head.
TUNNE: Kuidas on siis, kui kõik selja pööravad
Tunne sooja ja tunne  külma,
mis läbi käib südamest.
MÕTLE: mis sul juba on, mis sul veel olema peab. 

JÜRIPÄEVAL KOOLI ÕUES

APRILLIKUU SÜNDMUSI

Aprillikuu algas rõõmsate kevadpühade ja pikemate päevadega. Koolipäevadki on pikemaks läinud, sest kevadel on ju tibude lugemise aeg. 9. klass teeb õppimises tõsiseid pingutusi ja kõik on väga asjalikuks muutunud.
Väikses koolis on nii, et kui on kooride ülevaatus või linnaosa spordivõistlused, siis osalejateks on tavaliselt ikka ühed ja samad õpilased, nii et praegu saavad mõned lapsed topelt koormuse, kuid kes teeb, see jõuab. Tasemetööd nõuavad õppimist, kuid järjest ilusamad ilmad kutsuvad õue.
Kevadest siia kaks 11-sõnalist luuletust.
  

KEVAD

märg, värske

sulamine, voolamine, kasvamine

Kevadel lõpetan ma klassi

RÕÕM

                        Eva Altrofa

KEVAD

päikseline, roheline

kasvamine, õitsemine, lõhnamine

Ma lähen koeraga jooksma

PÄIKE

                        Diana Ziemele

EMAKEELEPÄEVA TÄHISTAMINE

Meriliis Klein 3. klassist loeb Kristjan Jaak Petersoni luuletust "Laul"

Eile kohtusid suuremad õpilased Läti Ülikooli eesti keele lektori Kerttu Kibbermanniga, kes rääkis oma võõrkeelte õpingutest  ja eesti keele õpetamisest Riias.Vaatasime koos Raivo ja Kalvise koostatud emakeelepäeva slaidiprogrammi. Kerttu Kibbermann vastas küsimustele ja küsis ise eesti kirjanduse ja õpilaste huvide kohta.  Kohtumisest võttis osa ka praegu vahetusüliõpilasena Riias õppiv Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna üliõpilane  Aive. Tore, et nende mõlema kodulinn on Tartu, nii sai K. J. Petersoni mälestussammas Tartus Toomemäel ja tema õppimine Tartu ülikoolis veelkord üle korratud.

 Suur tänu Kerttule ja Aivele toreda kohtumise eest!

EESTI VABARIIK - 94

Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva tervitused läksid seekord laevaga Eesti poole teele. Õpetaja Aiva kokkuseatud kava järgi meisterdas iga klass laeva või purjeka ja pidulikul kogunemisel kõlasid tervitused nii eesti kui läti keeles.

 

24. VEEBRUAR

TÕNU SEERO kirjutatud muistendi  "EESTIMAA SÜND" tõlkis läti keelde Annika Valma (9. klass), lätikeelset teksti redigeeris läti keele õpetaja Silva Čakle.          

Siis, kui Eestimaad veel polnud, ujus ükskord kilpkonn meres. Temast lendas üle kurg. „Sa ei oska lennata, va kilpkonn! Ma olen sinust parem!“ hakkas kurg kiitlema.

„Ei mina olen parem, vastas kilpkonn. „Ma oskan sinust paremini sukelduda.“

„Ei mina!“vehkles kurg tiibadega.

„Ei, mina!“ podises kilpkonn vastu.

Nii vaidlesid kurg ja kilpkonn seitse aastat. Vanajumal vaatas nende vaidlust pealt ja lootis, et nad ükskord ometi järele jätavad. Kuid kurg ja kilpkonn olid kangust täis ega jätnud. Lõpuks vanajumal vihastas ja saatis vaidlejate poole suure kivimüraka lendu. Ta tahtis kurge ja kilpkonna vaid ehmatada. Ent kivi oli ilmatu suur ja kui see vette plartsatas, ehmatasid kurg ja kilpkonn nii, et heitsid hinge. Nendest said SAARE- ja HIIUMAA.

Kivist aga sai Eestimaa mandriosa. Vanajumalal tuli oma teo pärast suur kurbusepisar silma. See oli nii kibe, et kui kivile kukkus, uuristas ta sinna kohe veesilma – VÕRTSJÄRVE.

Kui Eestimaa kivisele pinnale esimesed inimesed asusid, hakkasid nad kividega võideldes põldu harima. Vanajumalale tuli neid töökaid inimesi vaadates jälle oma tegu meelde. Ta avas ühel päeval taevaluugid ja laskis PEIPSI järvel maa peale tulla. Et inimestel pärast tööd vähemalt juua oleks. Eks ta tundis natuke piinlikkust selle maa asukate ees – paljudele teistele rahvastele oli ta ju paremad maad andnud.

Tad, kad Igaunijas vēl nebija, viens bruņurupucis peldēja jūrā. Virs viņa lidoja stārķis. „Tu nemāki lidot, bruņurupuci! Es esmu par tevi labāks!“ stārķis sāka lielīties.

„Nē, es esmu labāks,“ atbildēja bruņurupucis. „Es par tevi labāk māku nirt.“

„Nē, es!“ stārķis vicinājās ar spārniem.

„Nē, es!“ nomurmināja bruņurupucis.

Tā arī sārķis ar bruņurupuci strīdējās septiņus gadus. Dieviņš vēroja viņu strīdu un cerēja, ka reiz viņi salabs. Taču stārķis un bruņurupucis bija stūrgalvības pilni. Beidzot Dievs sadusmojās un aizsūtīja viņiem lielu akmens gabalu. Viņš gribēja stārķi un bruņurupuci tikai iebiedēt. Tomēr akmens bija tik liels, ka, iekrītot ūdenī, bruņurupucis ar stārķi nobijās tik ļoti, ka izlaida garu. No viņiem radās Sārmā un Hīumā. No akmens izveidojās Igaunijas sauszeme. Dievam nobira asara savas rīcības dēļ. Tā bija tik kodīga, ka, nokrītot uz akmens, veidojās ezers VÕRTSJÄRV.

Kad uz Igaunijas akmeņainā pamata sāka apmesties cilvēki, tad viņi, cīnoties ar akmeņiem, sāka apstrādāt laukus. Skatoties uz čaklajiem cilvēkiem, dievam atkal prātā nāca viņa rīcība. Vienu dienu viņš atvēra debesu jumu un ļāva Peipusa ezeram nolaisties uz zeme, lai cilvēkiem pēc darba būtu ko dzert. Dievs jūtās vainīgs igauņu priekšā, jo daudzām citām tautām viņš bija devis labāku zemi.